Hõljuk

Hõljuk on õhkpadjal sõiduk, mis on mõeldud liikuma aastaringselt nii maismaal kui veekogul. Tänu õhkpadjale pole hõljukil vahet, kas ta liigub koheval lumel, õhukesel jääl, murdunud jääl, vees, mudas või murul. Siiski sõltub pinnasest hõljuki edasi liikumise jõudlus - jää peal on hõljuk kõige kiirem, kõrge heina sees aga liigub hõljuk vaevalisemalt - seetõttu tuleb hõljukiga sõites arvestada pinnase eripäraga ning kasutada sobivaid sõiduvõtteid. Kui on hein väga kõrge, siis võib sõit osutuda üldse võimatuks, kuna heinakõrred ei lase moodustuda kandvat õhkpatja.

Hõljuki peamised osad on õhkpadi ehk seelik, kere, mootor ja turbiin. Õhkpadi, mis asub hõljuki all, koosneb segmentidest ja neid täidetakse turbiini poolt tekitatud õhuvooluga. 1/3 õhusurvest kulub hõljuki maast lahti hoidmiseks ja ülejäänud õhuvoog paneb hõljuki liikuma.

Sõitmine

Hõljukiga sõitmise eripära on see, et turbiin, mis paikneb hõljuki tagumises osas, imeb endasse õhku suure jõuga – selle tulemusel võivad lahtised riided ja esemed taskutest lennata turbiini ja seda vigastada. Kahjude vältimiseks tuleb enne sõitma hakkamist eemaldada lenduda võivad riideesemed ning kõik taskutes olevad asjad.

Murul sõitu alustades tuleb anda lihtsalt gaasi ja turbiin puhub ühe kolmandiku õhust kere alla õhkpatja ning ülejäänud õhk väljub turbiini tagant läbi rooli kiilude, andes hõljukile tõukejõu. Kui hõljuk hakkab liikuma, siis tuleb vastavalt juhi kaalule ennast nihutades saada hõljuk tasakaalu. Õige sõiduasendi puhul on hõljuki nina tagaosast veidi kõrgemal. Hõljukiga sõites tuleb ennast pidevalt kallutada selleks, et saavutada parem manööverdamine. Kui lisaks juhile sõidab hõljukil ka kaasreisija, peavad mõlemad ennast kallutama üheaegselt ja samas suunas, vastasel juhul halveneb oluliselt kurvides püsimine.

Kõige keerulisem on alustada sõitu veest - tuleb osata hinnata olukorda, mis toimub hõljuki kere all, liiga palju gaasi andes võib hõljuk puhuda liiga suure õhusurvega vette augu, millesse ta ka ise kinni jääb.

Hõljukiga kõrgesse heina takerdudes võib kaduda õhkpadja kandevõime ja sellisel juhul ei ole hõljuk enam võimeline edasi liikuma. Probleemi lahendamiseks tuleb sõit katkestada, hõljukist väljuda ja seejärel hõljukit käepidemetest kõigutada, see aitab suruda õhkpadja segmendid jälle omavahel hermeetiliselt kokku ja taastada kere alla kandev õhkpadi ning sõit võib jätkuda.

Hõljukit on vastu tõusu oluliselt lihtsam juhtida kui allamäge, seda sellepärast, et hõljuk kasutab keeramiseks läbi turbiini minevat õhujuga, mida suunatakse turbiini taga olevate kiiludega. Mäkke tõustes antakse hõljukile rohkem gaasi ja seda tugevam on ka tüüride poolt juhitav õhuvool, mis hõljukit pöörab. Alati tuleb arvestada sellega, et mäe tippu jõudes oleks kiirus minimaalne, sest mäe taha ei näe ning ei tea, mis seal ees ootab - on teisel pool mäge mõni takistus või ei. Mäest laskudes tuleb gaasi anda hõljukile võimalikult vähe, sest vastasel korral kasvab mäest alla kiirenduse tõttu sõidukiirus ohtlikult suureks.

Peatumine

Hõljuk ei ole võimeline tegema järske manöövreid ja pidurid puuduvad tal üldse. Selle tõttu on pidurdusteekond väga pikale veniv ja ohutu vahemaa takistustega peab olema samuti harjumatult pikk. Hõljuki peatamiseks on kaks võimalust:

  1. Peatumine kiirust sujuvalt vähendades ja samal ajal õhkpadja kandevõimet säilitades (algajale sõitjale ja kogenud sõitjale).
    Selle meetodiga peatudes tuleb hakata sujuvalt vähendama gaasi andmist, selle tulemusel vähenebki sõidukiirus. Just sujuv gaasiandmise vähendamine on oluline õhkpadja kandevõime säilitamisel. Liiga järsu ja kiire gaasiandmise vähendamise korral kaob hõljuki kandev õhkpadi ning hõljuk rammib tugevalt maad ning saab vigastada. Vähene lohisemine põhjaga vastu maad on lubatud.
    NB! Tuleb arvestada pikka peatumisteekonnaga.
  2. Peatumine 180° pöördega (kogenud sõitjale)
    See meetod eeldab hõljuki sõidutehnika head tundmist. Antud meetodiga peatumiseks tuleb otse sõites teha 180° pööre ja anda kohe pöördejärgselt gaasi, seejärel toimub õhusurvega pidurdamine, kuid arvestada tuleb siiski pika pidurdusteekonnaga ning sellega, et hõljuk liigub tagumine ots ees ning vaateväli on piiratud. Vähese sõidukogemusega juhil pole selline peatumine lubatud, sest ta ei pruugi omada masina üle piisavalt kontrolli ja võib sattuda segadusse harjumatust olukorrast, kui hõljuk kihutab tagumine ots ees.
    Levinud viga, mida tehakse, on see, et ei sooritata 180° pööret, vaid julgetakse teha ainult pool pööret. Tulemuseks on see, et hõljuk liigub külg ees ja pidurdamise asemel gaasiandmisel kaob hõljuki üle kontroll.

Parkimist tuleb alustada juba mitmesaja meetri kauguselt ja teha seda etappide kaupa. Hea on hõljuk täielikult peatada juba mitmesaja meetri kaugusel parkimiskohast ja peatunud masinaga uuesti startida ning aeglase kiirusega (kõndimise tempo) manööverdada hõljuk soovitud kohale. Tuul on selline faktor, millega tuleb alati arvestada, hõljuk on väga tundlik tuule suhtes, kipub minema sinna, kuhu tuul teda puhub. Tagant tuulega on hõljukit väga keeruline pidama saada, kuna tuul annab talle pidevalt hoogu juurde, sellisel juhul tuleb arvestada veel eriti pika pidurdusteekonnaga. Kõige lihtsam on hõljuk peatada vastu mäe tõusu.

Hõljukit juhtida on huvitav kogemus, mida on võimatu unustada. Tuleb olla kaine, kanda kaitsevarustust, valida endale vastavalt võimetele sobiv sõidukiirus ja hoida ohutut pikivahet. Kui need elementaarsed nõuded on täidetud, siis on turvalisus ja hea tuju peale sõitu garanteeritud.

Vaata hinnakirja

Aktiivset vabaaja veetmise võimalust aastaläbi.

Meid külastades saab ettekujutuse hõljukist ja meeldejääva sõidukogemuse.

Tutvu hindadega

Pargi kaart

pargi-kaart-small